Jänes kihutas mööda metsateed edasi-tagasi, nägi põõsas uperdavat siili ja hüüdis: "Kaim, kaim, mis sina seal teed?"

"Oh, niisama tühja-tähja," vastas siil. "Aga mida sina ise teed, vader?"

"Mina õpetan jalgadele jooksmist," ütles jänes.

"Kas nad sul seni joosta ei osanud?"

"Oskasid, oskasid, aga peavad veelgi paremini oskama...Ei teeks vist viga, kui sinagi ivake harjutaksid."

"Ei ole enam tarvis. Jooksen juba nõndagi sinust tüki paremini."

Oli kord ema ja sellel seitse last. Nende kõikide kõhud olid väga tühjad. siis võttis ema piima ja jahu ning segas taina.

...

Teine pool kukkus vette ja vajus põhja. Küll otsis kult ninaga põhjast ja mulistas, aga kätte teda ei saanud. Ja sellest ajast mulistavad sead ikka vees ja otsivad põhjast ..., aga ei leia.

"Vaderike, jätku sinu leivale! Kus sa säärase ilusa saagiga kokku said?"

"Eks järvest ikka!"

"Kust järvest?"

"Noh, nüüd sa ei tea! Kus sina oled elanud? Praegu on küla all järves niisugune suur kalasaak mis ime! Lutsud, purikad, ahvenad, särjed...aja päris hanguga kokku, nagu mehed suvel heina!"

...

Hunt võttis oma viimase jõu kokku, sikutas kõigest hingest...Rops! - rebenes saba.

Vares lendas põllule ja istutas herne mulda. Siis tõi ta paja, kallas selle vett täis, tegi tule alla ja jäi ootama, kuni ühest hernest kasvab mitu hernest.

...

Varblane keksis ligi, võttis tera noka vahele ja neelas alla. "Hernes, mis hernes!" teatas ta. Ise aga lendas ruttu minema. Nii jäidki vares ja kõik ta külalised hernesupist ilma.