Vanimad näited arhitektuurist pärinevad kiviajast, umbes 4000 aastat tagasi. Nendeks on näiteks püsti aetud teravatipulised kivimürakad ehk menhirid (monoliidid) Prantsusmaal, Bretagne´i poolsaarel. Sellest ajast on pärit ka dolmenid, algelised hauakambrid - mitu piklikku kivi püsti ja nende peal veel üks kiviplaat. Kui menhirid või dolmenid paigutati ringidena, tekkis kromlehh, mis arvatavasti oli oluline kultusekoht.

Kus asub pildil olev Euroopa kõige kuulsam kromlehh?

Skulptuuri nimetatakse sageli vanimaks kunstiliigiks - mõned leiud pärinevad isegi 30 000 aasta tagusest ajast. On leitud luust, kivist või savist loomakujusid. Vanim Euroopas valmistatud inimese skulptuur on suhteliselt väike (11 cm pikk), valmistatud lubjakivist ja kujutab lopsakat naist. See leiti Austriast ja leiukoja järgi kutsutakse teda Willendorfi Veenuseks. Arvatavasti on tegemist naise viljakust soodustava amulettiga (kaitsemaagiline ese).

Millisel pildil on Willendorfi Veenus?

Euroopaliku kultuuri alged pärinevad Aasiast, Mesopotaamiast (tõlkes Kahejõemaa, asub Tigrise ja Eufrati jõgede vahel, tänapäeva Iraagi territooriumil). Alguses sumerid oma kiilkirja ja uhkete niisutussüsteemidega, seejärel babüloonlased linnadega, millel oli tänavavõrgustik ja kanalisatsioon ning siis assüürlased, kes olid osavad ehitusmeistrid ja rajasid suurejoonelise teedevõrgustiku. Iga järgnev kultuur kasutas eelnevate saavutusi teaduse ja kunsti vallas, arendades ja täiustades neid omaltpoolt. Mesopotaamia kunst paistab silma suurejooneliste ehitiste ning meisterlike reljeefide ja ümarplastikaga. 7.saj.e.Kr. algab uusbabüloonia ajajärk, õitseng, millest tänaseni on säilinud kahjuks vähe (mingi osa on rekonstrueeritud). Sellest perioodist saab esile tuua domineerivad värvid - valge ja kollane sinisel taustal. Tollase kuninga Nebukadnedsari ehitatud Babüloni linnamüür koos rippaedadega kuulub vanaaja Seitme maailmaime hulka, tõstes esile kaks ehitist -

Ištari väravad ja Semiramise rippaiad. Leia need piltidelt.

Egiptuse ajalugu võib jaotada kolme perioodi: Vana riik (2850-2052eKr) - valitsesid vaaraod ja püstitati püramiide; Keskmine riik (2052-1570eKr) ja Uus riik (1570-715eKr) - Egiptuse suurima võimsuse aeg.

Egiptuse kunsti alustalaks on uskumus, et inimese hing elab pärast surma edasi ja naaseb kunagi oma kehasse. Et hing saaks tagasi tulla, tuli keha võimalikult hästi säilitada. Selleks balsameeriti surnuid- nendest tehti muumiad ja asetati selleks ehitatud haudehitistesse (mastabad ja püramiidid). Hauda pandi kaasa luksusesemeid ja teenrite kujukesi. Juhuks kui keha ei peaks säilima, tehti ka surnust kujukesi kuhu hing saaks tagasitulles asuda. Haudehitistest moodustusid "surnute linnad", mida valvasid sfinksid (inimese pea ja lõvi kehaga kujud). Samasse kompleksi kuulusid ka templid, mis ehitati jumalatele. Need olid nelinurkse põhiplaaniga, väljast müüriga varjatud sammasehitised. Templite ees oli sageli üks või mitu obeliski (terava tipuga, neljatahuline kivisammas), sisse pääses läbi värava - pülooni.

Leia piltidelt Egiptuse astmikpüramiid ja sfinks.

Egiptuse kujutavast kunstist saab esile tuua skulptuuri, reljeefi- (kujutis eendub tasapinnast) ja maalikunsti. Skulptuuride valmistamise kunsti peeti väga oluliseks, sest muumia hävimise korral pidi just see täitma hinge jaoks keha aset. Seepärast püüdsid kõik, kel vähegi võimalust, endast kuju maha jätta. Skulptuurid valmistati lihvitud kivist või värvitud puust, need on lihtsad, loomulike proportsioonidega, kuid ülevalt mõjuvad teosed. Valitsejaid kujutati tihti ühesugustes asendites - seismas väärikalt ja sirgelt, käed küljel ja üks jalg veidi teisest ees. Lihtinimeste kujudes on rohkem liikumist ja elevust.

Egiptuse ehitiste seinu ja sambaid katvaid madalreljeefe ja maalinguid (pinnakunst) iseloomustab inimeste omapärane kujutusviis, egiptuse poos - jalad ja pea on külgvaates, õlad ja silm otsevaates. Vanad egiptlased ei tundnud perspektiivi, piltidel asetati tagumised esemed lihtsalt üles esimeste kohale (kasutati nn väärtusperspektiivi st olulised asjad/isikud kujutati suuremalt), ruumi inimeste ja asjade ümber ei kujutatud. Pilte täiendavad hieroglüüfid - vanaegiptuse piltkiri. Tänu tugevatele traditsioonidele ja rangetele seadustele püsis Egiptuse kunst peaaegu muutumatuna mitu tuhat aastat.

Millistel piltidel on inimesed kujutatud egiptuse poosis?

Egeuse mere saartel ja rannikul hakkas u 5000 aastat tagasi tärkama omapärane kultuur, mida mere järgi on nimetatud Egeuse, tähtsamate keskuste järgi aga Kreeta-Mükeene kultuuriks. Kuna tollaste Kreeta elanike silpkirja pole suudetud dešifreerida, siis on selle kultuuri peamisteks allikmaterjalideks arheoloogilised allikad ning kreeklaste poolt kirja pandud müüdid.

Kreeta ehituskunsti tähtsamateks saavutusteks olid suured lossid (Knossos, Phaistos, Hagia Triada), neist mõned on ka osaliselt säilinud/taastatud. Suurim neist - Knossos koosneb sadadest suure paraadõue ümber koondatud ruumidest. Loss on mitmekorruseline ja väga keerulise plaaniga - seal on troonisaal, sammassaalid, vaateterrassid, isegi vesiklosetid ja vannitoad. Viimaste tuhandeid aastaid vana veejuhtmestik ja vannid on säilinud siiani. Omapärased on ka sambad - need jämenevad ülaosas ning on värvitud punase, musta ja kollasega. Lossid olid olulised majanduskeskused, kus asusid laoruumid ja käsitöökojad, neid ümbritsesid linn-asulad, mis sageli olid omavahel kokku kasvanud.

Millised on Knossose palee sambad?

Kreeta kujutavas kunstis püüti vabalt ja loomulikult jäädvustada hetkelisi muljeid. Eriti silmapaistev on keraamika (savivaasid), millele on omane ere värvirõõm, dekoratiivsus ja looduslähedane ornamentika. Sageli kujutatakse mereloomi - kalad, kaheksajalad, meritähed. Kreeta skulptuurist on säilinud mitmeid väikesi, edevates volangseelikutes jumalannakujukesi, kellel maod käes. Neid peeti kodude kaitsjaks.

Seinamaalid tehti seintele, siis kui krohv oli veel niiske. Kuivamisel sulandusid värv ja krohv kokku - selline tehnika sai hiljem nimeks fresko. Erinevalt egiptlastest polnud kreetalaste seinamaalid nii ranged - enamik teoseid kaunistasid paleesid ja olid mõeldud vaatamiseks pigem inimestele kui jumalatele.

Leia piltidelt Kreeta-Mükeene kultuuri esindavad teosed (3 näidet - fresko, vaas ja skulptuur)

Vanakreeka kultuur jaguneb kolme ajajärku: 1) arhailine (600-480 e.Kr.), 2) klassikaline (480-323 e.Kr.) ja 3) hellenistlik aeg (323-30 e.Kr.).

Kreeka ehituskunsti saavutused on seotud templitega. Nende kõige iseloomulikum tunnus on ümber kogu hoone kulgev ühe- või kaherealine sammastik. Saab eristada 3 stiili: dooria stiil (suhteliselt madalad, raskepärased ja lihtsad sambad. Ülaosa e kapiteeli moodustavad 2 plaati, millest alumine on kettakujuline, ülemine nelinurkne. Samba alus e baas puudub), joonia stiil (sambad on saledamad ja kõrgemad, nad paiknevad ümmargusel baasil, kapiteeli ülaosas on padjakujuline kivi, mille otsad oleksid justkui rulli keeratud - voluut) ja korintose stiil (hilisem, hellenistlikule periooodile omane. Uhke, kapiteel on kõrgem, kaunistatud lopsakate taimemotiividega, tihti akantuselehtedega). Varastes templites olid sambad ja katus valmistatud puidust, hiljem asendati see vastupidavamate materjalidega nagu liiva- ja lubjakivi. Kasutati ka marmorit.

Leia piltidelt joonia stiilis sambad (2 pilti)

Vanakreeka üheks iseloomulikumaks kunstiliigiks oli skulptuur, mis aegade jooksul tegi läbi suure tehnilise ja kunstilise arengu. Kujurite ülesandeks oli luua reljeefe templite kaunistamiseks ning jumalate, kõnemeeste ja olümpiavõitjate kujusid.

Kui arhailise ajastu skulptuurid seisavad veel jäigalt ja sirgelt, siis klassikalise ajastu meistrid (Polykleitos, Myton, Pheidas, Praxiteles) jäädvustasid liikumist, graatsilisust ja nende teosed olid vaadeldavad igast küljest. Kreeklased õppisid esimestena tegema tõeliselt vabalt seisvaid figuure, kujud ei ole enam taustaga seotud, nad seisavad oma jalgadel.

Hellenistliku ajastu skulptuuris rõhutati lisaks liikumisele ka tugevaid tundeid. Selle edasiandmiseks pandi kujutatav sageli väändunud poosi ja teda katvad kangad lendlema.

Milline näidetest esindab Vanakreeka skulptuuri?

Vanakreeka kultuur hindas väga kõrgelt ka maalikunsti, mida on säilinud peamiselt vaid vaasimaalidel. Algselt olid need rohkem geomeetrilised, koosnedes peamiselt mustritest ja sümbolitest, muutusid aga peagi figuraalseteks. Vaasi töötlemata pinnale kanti musta värviga inimeste ja loomade kujutised ning nende peale kraabiti nõelaga üksikasjad (nimetatud ka mustafiguuriliseks stiiliks). Hiljem jäeti just figuuride alune pind töötlemata ja vahed värviti mustaks. Vaasimaalidele leiti ainest Homerose eepostest ("Ilias" ja "Odüsseia"), müütidest ja kangelaslugudest (Herakles), kuid ka spordivõistlustest ja olmeelust.

Lisaks vaasimaalile on vähesel määral säilinud seinamaale (freskod) ja mosaiike.

Milline näidetest on Kreeka vaas?

Etruski kultuur eksisteeris Kesk- ja Põhja-Itaalias, praeguse Toskaana maakonna aladel juba enne Rooma riigi teket (umbes 8.-3. saj e.Kr.). Suur osa meie teadmistest selle kultuuri kohta pärineb hauakambrite seinamaalingutelt, hauapanustest ja roomlaste üksikasjalikest kirjeldustest.

Etruskid olid oskuslikud insenerid ja linnakujundajad. Nad ehitasid korrapärase planeeringuga ning võimsate müüride ja väravatega linnu, templeid, teid ning veesüsteeme. Kõige iseloomulikumad ehitised olid ümmarguse põhiplaaniga hauakambrid – tumulused. Need olid rikkalikult kaunistatud reljeefide ja seinamaalidega. Huvitavad on etruskide põletatud savist e. terrakotast sarkofaagid, mille ülaosa oli kujundatud portreeskulptuuriks. Sarkofaagid olid tühjad – etruskid kasutasid põletusmatust. Hauakambrites olid ka inimpeakujulised savinõud – kanoobid, milles hoiti lahkunute tuhka.

Kuigi etruskide kunstis on palju kreekalikku, on nende loomingus ka nii mõndagi omanäolist. Näiteks oli etruski templi hoone paigutatud kõrgele alusele - poodiumile, templi katus oli kaunistatud skulptuuridega. Kunstiteostel kujutatud inimeste välimuses jääb silma suur nina, raskete laugudega veidi viltused mandlisilmad ja lopsakad huuled. Etruskid olid ka osavad pronksivalajad - kuulsamad näited sellest tehnikast on pronkskimäär (tuld sülgava lõvi peaga koletis, kelle seljast ulatub välja kitse pea ja sabaks on madu) ja Kapitooliumi emahunt (kes legendi järgi imetas Rooma linna rajajat Romulust ja tema kaksikvenda Remust).

Milline neist pronksskulptuuridest kujutab kimääri?

Rooma kultuuri iseseisvumine toimus esimese keisri Augustuse ajal (valitses 31.a. e.Kr. - 14.a. p.Kr.), enne seda oli tegemist tugevate Kreeka ja ka Etruski kultuuri mõjudega.

Rooma ehituskunsti juured on pärit etruski kultuurist - näiteks võlvide ladumise tehnika, mida omaltpoolt edasi arendati ja täiustati. Nii muutusid valitsevaks uued konstruktsioonid, näiteks kaared, võlvid ja kuplid. Ruumid kaeti kas lihtsa silindervõlviga või ristvõlviga, sammas kaotas oma senise ülesande ja seda hakati kasutama kui kaunistavat elementi. Sambaid ühendati kaartega, mis moodustasid kaaristu e arkaadi.

Rooma ehitustehnika kõige eriomasemate saavutuste hulka kuuluvad akveduktid e veejuhtmed (suurejoonelised rajatised, mille kaudu varustati linna veega), termid (avalikud saunad, mis lisaks pesemisvajaduse rahuldamisele toimisid ka ajaveetmis ja suhtluskohtadena), teatrid (suurim ja uhkeim neist on Colosseum) ja foorumid (igas linnas olemasolevad kohtu- ja koosolekuväljakud) ning võidukate väejuhtide auks püstitatud võidu- e tiumfikaared ja sambad (näiteks keiser Trajanuse sammas Roomas). Roomlaste ehitised olid nii vastupidavad, et mõned neist on kasutusel tänapäevalgi (näiteks Rooma Panteon on kasutusel kirikuna).

Millisel pildil on Colosseum?

Rooma skulptuur Kreeklaste täiuslikkuseni ei küündinud, kuid omad saavutused olid neilgi. Püüdes jäädvustada oma ajalugu ja austades oma esivanemaid, riigimehi ja väejuhte, arendasid roomlased iseseisvate kunstiliikidena välja ajaloolise reljeefi ja portreeskulptuuri. Uuenduseks sai ka ratsamonument (näiteks praegugi Rooma Kapitooliumi väljakut kaunistav keiser Marcus Aureliuse ratsakuju).

Rooma portreed jälgisid rohkem inimese iseloomu ja sisemaailma. Ei kardetud näidata inimest sellisena nagu ta oli ja välja tuua tema füüsilist ebatäislikkust. Kombeks oli säilitada inimeste surimaske. Ka reljeefidel kujutati sündmusi võimalikult tõepäraselt. Väejuhtide figuur on tavaliselt teiste inimeste hulgast esile tõstetud. Tähtsust näitab väejuhi ilmekas poos ja kompositsioon (hea näide on Trajanuse sammas, mida spiraalina kattis reljeefiriba keisri sõjaliste võitudega).

Leia piltidelt fragment Trajanose samba reljeefist.

Rooma maalikunsti tunneme eelkõige Pompeji (79 a. mattus Vesuuvi vulkaanilise tuha alla) väljakaevatud majadest leitud näidete põhjal.

Valitses looduslähedane laad. Suurepäraselt osati edasi anda keerulisi liigutusi ja inimkeha proportsioone. Kehasid modelleeriti tugevalt valguse ja varju abil. Kompositsioon on vaba ja loomulik. Suurt tähelepanu pöörati ruumilise illusiooni loomisele - kreeklastelt õpitud perspektiivi rakendati väga fantaasiarikkalt (näiteks maaliti seintele uksi-aknaid ja neist paistvaid maastikuvaateid või teisi ruume). Palju kasutati freskot (seinamaal) ja mosaiiki (värvilistest marmori-, klaasi-, keraamika-, kivi- või merekarbitükikestest kokku seatud pilt).

Leia piltidelt näited mosaiiktehnikast.