Tol ajal oli nimi „Mihkel” väga populaarne nimi.

Nimi võeti üle ristiusu peaingel Miikaelilt ja kohandati eestipäraseks.

Mihklipäeva mõtles välja Mihkli-nimeline talumees.

Talviste tegemistega alustamist.

Sügise lõppu.

Mardisantide peatset saabumist.

   Sääsk vahetab peale mihklipäeva sugu.

Sääsed surevad mihklipäeval.

Sääsed lähevad mihklipäeva paiku talveunne.

Villased sokid ja kindad pidid kootud olema.

Suuremad välitööd põllul ja aias.

Lastel pidi kirjutamine ja lugemine selge olema.

Talvel ei hakka lund sadama.

Talveks peab valmis olema, sest talv tuleb kindlasti.

Talv tuleb väheste külmakraadidega.

Süüa oli palju ja seetõttu võis pidutseda.

Tähistati seda, et lõppesid karjaste ja teenijate lepingud.

Rõõmustati jõuluootuse üle.

Loomadel on kõht heina liiga täis.

Talvel tuleb loomatoidust puudust.

Loomade suvist karjatamist ei tohi veel lõpetada.

Nad soovisid saaniga sõitma hakata.

Nad püüdsid vältida töölepingute pikendamist.

Lumes oli pärast tööpäeva lõbus mängida.

Lambaliharoad, naerid, kaalikad, sült, koogid, uudseleib ja õlu.

Sealiharoad, hernesupp, õunad, pirnid, kringel ja kasemahl.

Oinastele viidi mihklipäeval lauta värsket heina ja leiba.

Mihklipäeval oli kombeks tappa lammas või oinas.

Siis, kui kellelgi on mingi asjaga väga vedanud ja ta on õnnelik.

Siis, kui kedagi on tabanud suurem äpardus, karistus või töö.