Inimesed surid keskajal sageli kas nälga või katku. Millised võisid olla veel levinumad surma põhjused?

Võrdle keskaja talupoja ja tänapäeva inimese toitu. Milliseid erinevusi ja milliseid sarnasusi leiad?

Millega maksis keskaja talupoeg oma makse?

Mida soovitaksid teha maaomanikul, kelle talupojad ei ole tema võimu ja koormiste suurusega rahul? Kuidas maaomanik saaks oma talupoegadega lepitust leida?

Millised old suures taluperes elamise plussid?

Osa talupoegi olid pärisorjad, see tähendas, et nad kuulusid isiklikult oma isandale ja ei tohtinud elukohast lahkuda (seda nimetati sunnismaisuseks).

Küla oli talude kogum, millel oli ühine saras.

Saras hõlmas põllu-, heina- ja karjamaid, metsi ja kalastamiskohti, mida külakogukond kasutas ühiselt.

Kus otsustatu külale olulisi asju?

Ühes talus elas ja töötas tavaliselt üks pere, kuhu kuulusid isa, ema, lapsed ning vanaema ja vanaisa, tihti ka peremehe vallalised õed või vennad.

Missugune oli talupoegade elujärg keskajal?

Millega piirdus talupoegade maailm?

Mis tõid vaheldust talurahva üksluisesse argiellu?

Jahedad ja vihmased ilmad või lausa looduskatastroofid, nagu suured üleujutused ja põuad, põhjustasid viljaikaldusi.

Inimese eluiga oli keskajal lühike: isegi normaalsetes oludes ei elatud palju üle 30–40 eluaasta.

Haritavat maad kasutati kahel viisil: karjakasvatuseks ja teraviljakasvatuseks.

Keskajal võeti põllumajanduses kasutusele mitmeid uuendusi, mis kergendasid talupoegade tööd ja suurendasid põldude viljakust.

Maa kuulus väikesele arvule suurmaaomanikele, kes jaotasid oma maaomandi mõisateks.

Talupojad pidid tasuma ka kirikukümnist, mis kulus kiriku ülalpidamiseks.