Suure kära ja müraga läksid lapsed

koolituppa.

Laur jäi veel natukeseks välja seisatama ja

vaatas, kuidas tüdrukud omavahel niisama lahingut lõid.

Siis nägi ta, kuidas Tali koolitoa trepile läks ja luuaga jalgu

puhastas.

Laur läks läve poole, et temaga rääkida ja küsida, kuidas lumesõda tema arust olnud, aga samal hetkel hakkas kirikukell lööma.

Kooliõpetaja jäi seisatama.

Ta kuulatas silmapilgu, kuidas tornist aeglased, korralikud piu-paud alla kostsid.

Helid kadusid värisedes kaugusesse.

Siis ütles ta naeratades Arnole: "Kuula, Arno, kuidas Lible kella paugutab."

Arno vaatas ütleja poole ja küsis aralt: "Ei tea, kas Lible lööb

kella?"

Arno jäi imestusest kuulatama.

Ta ärkas mõtetest alles siis, kui Tõnisson temale tasa külge

müksas.

Tõnisson küsis, mis kooliõpetaja temaga lävel oli rääkinud.

Arno oli unistaja, hea õppija, koduhoidja ja aus kaaslane.

Tõnisson oli pabistaja, arglik koolipoiss ja ajas oma jonni.